alati rohkem kui üks vaatepunkt

elu ilu on vaataja silmades

px px

Veel kiirem oleks olnud liiga kiire

07.11.2015 18:35

Ettevaatust, tegemist on sünnituslooga. Sisaldab mõningaid detaile. Lugemine omal vastutusel.

Kuna esimene laps sündis täiesti omal algatusel 38. nädala 5. päeval, siis ootused ja plaanid olid ka teise osas, et pigem ju varem kui hiljem. Pealegi kantakse pigem esimesi lapsi kauem. Tunnusmärgid, et seekord läheb teisiti, algasid 36. nädala ultrahelis, kus Oliveri puhul öeldi kohe erinevate markerite pealt ära, et temaga enam kaua ei lähe. Samas tüdrukutirtsu kohta arvas arst, et temal pole kiiret kuskile.

Päris tähtaja lähenedes, saabudes ja möödudes tekkis alguses metsik kannatamatus ja frustratsioon, aga edasi õnneks mingil hetkel tunne, et tegelikult vahet ju pole. Laps ise teab. Tema ju peab sünnituse algatama siis kui tema ennast "küpsena" tunneb. Mina tahan oma last selles osas usaldada.

Harjutuskokkutõmbeid tegi emakas õhtuti juba päris jõudsalt üle nädala. Alguses tekitasid need elevust, aga varsti ei raatsinud neilegi erilist tähelepanu pöörata. Vaikset ootusärevust hakkasin tundma pühapäeva lõuna paiku kui limakork jupikaupa tulema hakkas. See tähendas, et kui mitte kohe, siis korduvsünnitaja jaoks vähemalt lähipäevil võiks midagi toimuma hakata. Õhtul tegime veel mõnuga sauna (tea, kas soojal laval lõdvestumine mängis rolli edasise arengutempo juures) ja läksin koos Oliveriga rahulikult 22 paiku magama.

Esimese paari tuhu jaoks ei hakanud silma lahti tegemagi vaid magasin nende vahel rahulikult edasi. Viimane aga oli piisavalt valus, et arvestades päevast limakorgiintsidenti otsustasin Andruse defcon taset tõsta. Kuna teda polnud veel voodisse ilmunud, vaatasin kella ja tean ettevalmistuste alguseks ära märkida 23:45. Suur vedamine oli, et laupäeval Kloogal toimunud Jaagupi sünnipäevaks olin igaks juhuks kokku pakkinud nii enda haiglakoti kui lapse riidekoti, millega ta vanavanemate juurde viia. Andrus saabus ka ise magamistuppa. Loopisime kotti hambaharjad ja ladusime autosse tekki mähitud Oliveri, maha magamas viimaseid tunde ainsa lapse magusat staatust. Andrus, teades kogemusest, et "mina"-hetkede jaoks lähipäevil mahti pole, seisatas pidulikult köögis, võttis külmkapist kakaopudingu, sulges silmad ning sõi. Ja siis me startisime.

Ettevalmistuste käigus peatusin juba üsna sagedasti ning peatusin tuhu läbi elamiseks "auuuuuuu...." tegema. Tänu Meelikese joogatundidele oli mul tehnika värskelt meelde tuletatud ja enesekindlus kõrge. Tuhude kestusest ega vahede pikkustest ei teadnud ma midagi. Andrus aga suutis autos "1 mississipi, 2 missisipi..." lugedes vaevu kahe minutini jõuda ja perekoolis käinuna teadis kergelt murelikuks muutuda. Võib-olla on tegemist ilukirjandusliku liialdusega, et Andrus ületas isegi punasega väga ettevaatlikult ühe ristmiku. Ulatasime mustamäel poolmagava Oliveri mu vanematele, kes saatsid meid kohe õigeruttu minema - tõenäoliselt omale köögipõrandale mitte värsket titte soovides.

Haiglasse jõudsime mõned hetked enne ühte. Selleks ajaks oli mu enda registreerimisvõime juba võrdlemisi hägune - enamus tähelepanu läks tuhudega toimetulemisele. Vastuvõtutoas vaatas ämmaemand mind üle, küsis midagi vist vanuse ja laste arvu kohta ning teatas, et avatust on 3 cm. Edasi lükati mind sünnitustuppa, anti selga kohalik öösärk ning kuigi ma teadsin seda ette oodata, oli ikkagi vastik saada pandud sünnituslauale KTG tarvis külili. Selles asendis on ennast üsna vähe võimalik liigutada ning tuhude ajal lõdvestumiseks kohendada. Oma üllatuseks suutsin hingamisega ikkagi väga palju valu leevendada. Vahepeal võttis küll silme eest päris mustaks ja vallandus refleks valu pärast rõvedas serbo-horvaadi keeles ropendades ennast krampi tõmmata, aga siis oli kohe kordades hullem olla ja sundisin ennast jälle lõdvestava hingamise peale üle minema. Rääkisin ämmaemandale midagi vannist. Ta paistis veidi mures, et imiku südamelöögid langevad tuhude ajal, mistõttu ta pole vanni osas väga kindel. Pani igaks juhuks siiski vee voolama. Kui ämmakat polnud, siis küsisin, palju nad siis langevad - Andrus ütles, et 115 pealt 105 peale. Andrus oli üldse täiesti asendamatu, imeline ja armas. Kuidagi olid meie kotid autost tuppa transporteerunud ja minu seljast visatud riided ära pandud. Ta suutis korraga tuua ja viia oksekausse, silitada mu selga ja mu segastele küsimustele vastata. Tema silitused olid valu üle elamise juures vähemalt pool võitu.

Peale määramatult pikka aega, mis kella järgi oli tegelikult umbes 20 minutit, teatas ämmaemand, et ma võin ennast nüüd laualt püsti ajada kui tahan, kuigi ta iseenesest hea meelega teeks KTG-d edasi, kui ma kannatan. Tahtsin väga ennast püsti ajada, aga polnud selleks hetkeks enam võimeline - iga valu oli nii intensiivne, et see tarretas mu täiesti paigale ning valude vaheaeg liiga lühike, et ma oleks suutnud ennast liikuma motiveerida. Tahtsin just peale viimast valu üritada kui tundsin tuhu lõpus tuttavlikku ületamatut vajadust pressida. Korduvsünnitajate kursusel räägiti, et kui esimesel korral on avanemis- ja väljutusperioodi vahel kas puhkepaus või vähemalt konkreetne vahe, siis järgmistel kordadel kipuvad need segunema. Arvestades umbes pool tundi tagasi registreeritud 3cm avatust küsisin ämmakalt murelikult, kas ma võin tõesti pressida. Küsimine oli küll pigem formaalsus, sest ma ei kujuta ette, kui ta oleks "ei" ütelnud, et ma oleks suutnud sellele tungile vastu panna. Ämmakas hakkas kindaid kätte tõmbama, et avatust kontrollida, kui teatas, et pea juba paistab ja siin läheb kaks surumist veel ning valmis.

Nad keerasid mu järgmise tuhu ajal, mis uuesti pressiga lõppes, selili kõige ebaloomulikumasse sünnitusasendisse, aga asjade arengukiiruse tõttu polnud mul võimalik minu ja Andruse protestidest hoolimata laps jalgevahel tilbendamas ennast enam laualt püsti ajada. Andrus hoidis ühte mu jalga ämmaemanda juhiste järgi kõveras, mina pigistasin tema kätt nii, et ta hiljem ütles, et oli oma sõrmeluude pärast pisut mures. Pressisin korra. Ämmaemand küsis, kas mind on esimesel korral õmmeldud, sest tundub, et siit küll pea läbi enam ei tule ning haaras käärid. Ma ei osanud sellele isegi kuidagi reageerida. Saabus järgmine press, mis oli piisavalt intensiivne, et ma isegi ei tundnud, mida minu kallal kääridega tehti ja splörtsti - ühtäkki oli laua peal väike sinine inimene.

Sünnitusejärgne tunnete tulv koosneb nii mitmest erinevast nüansist - kõige esimene on lihtne maine kergendus, et põhiline valu on nüüd läbi. Jah, veel tulevad päramised ja õmblemine, aga kõige senisega võrreldes on see köömes. Ja siis pandi beebi mulle kõhule ja saabus üllatus ja heldimus, millise imelise uue olendi me loonud oleme. Ta on nii soe ja konkreetne ja tore ning sellel hetkel tundus meile mõlemale Andrusega, et kõik tulevad mähkumajandamised, potentsiaalsed magamata ööd ja olematu isiklik aeg ei tundu kuskilt otsast hirmsad ega ületamatud takistused. Me olime koos ära sünnitanud oma tütre. Kell oli 01:43.

px px