alati rohkem kui üks vaatepunkt

elu ilu on vaataja silmades

px px

Kolmekuune Oliver

12.06.2012 13:30

... on nohus. Esimene külmetus. Pühapäevasel õues toimunud juubel-grillil oli ilm väga vahelduvalt palav ning jahe ja Oliveril olid pidulikud ja ilmselt mitte piisavalt ilmastikukindlad riided. Oma osa võis mängida ka autos küll üsna miinimumi peal töötanud konditsioneer ning vaktsineerimisest üleüldiselt nõrgestatud immuunsüsteem. Peale kolmapäevast süsti magas poiss kaks päeva peaaegu jutti maha - oli näha, et organism võitles millegagi. Nüüd möllan Humeri ninatilkade ning Rhinomeri pumbaga, trennis see nädal ei käi ja kosume vaikselt kodus. Poiss magab palju, kuigi katkendlikult - nohune nina ju segab hingamist. Ärkvel olles tahab ainult vaikselt süles olla. Hoolimata halvast enesetundest on ta ikkagi väike vapper tegelane - naeratab hädiselt mind nähes ning peaaegu nagu üritab mulle selgeks teha, et kõik saab peagi korda.

Tervena on ta aga tõeline rõõmurull. Naeratab palju, vaatab otsa, jälgib huviga muud maailma. Rõõmsana räägib võrdlemisi harva, aga kurvana on hakanud nutmise asemel halisema - pikkade kurbade venivate lausetega räägib, millisel moel elu talle parajasti ülekohut teeb. Koordinatsioon on ilmselgelt paranemas. Unisena hõõrub ta silmi, kuigi vahel näeb see rohkem rusikaga vastu pead peksmise moodi välja. Üritab Anneli ja Pagana kingitud närimisrõngast kinni võtta, vahel õnnestub ka. Suhu sellega veel jõudnud ei ole, aga ta töötab selle nimel.

Ise veel kõhuli ei keera, aga keeramisharjutuse, kus ma seliliasendist tal põlve üle teise jala maha keeran, suudab küll mõnikord iseseisvalt kõhuliasendis lõpetada. Kõhuli olla meeldib talle tunduvalt enam kui varem ja pead hoiab ka juba kenasti - niimoodi on ju tunduvalt rohkem näha ning kõik ümbritsev hakkab teda aina rohkem huvitama. Päevauned on tihtipeale pigem 45-minutised, ilmselt samuti selleks, et jõuaks rohkem ringi uudistada. Magamajäämise hetke viimasel ajal natuke kardab, eriti õhtuti. Hakkab uinuma ning ehmatab ennast uuesti üles. Kuna tihtipeale jääb magama tiss suus, suhtub ta ka söötmisse enne magamaminekut mõningase eelarvamusega, sipleb, väänleb ja vahib ringi, peaasi, et magama ei jääks. Kui aga juba magab, siis enamasti ilma pikemate ärkamisteta kuni üheksa-kümneni hommikul. Vahepeal kui läbi une üks tiss tühjaks söödud, nohiseb ainult nii kaua kuni külge keeran ja ta teise tissi otsa tõstan. Ilmselt on ta ärkamisajad varasemaks nihkunud suure valge tõttu, sest meie magamistoas kardinaid ei kasuta.

Trenni teeme kõvasti. Pelgulinnas käime võimlemas ja basseinis ujumas. Suur vesi on ringi solberdamiseks kangesti mõnus ja tore. Päikesetantsu joogas käime ka. Kõik need käimised on tegelikult mulle vähemalt sama olulised kui mitte olulisemad kui Oliverile. Päev päeva järel lapsega toas istuda on tunduvalt keerulisem kui mööda linna ringi jalutada, samavanuste laste ning nende emadega kohtuda ning tittede tegevusi ja arengut võrrelda. Järgmisest nädalast aga lähevad kõik tunnid kahjuks suvepuhkusele ja meid ootab ees kuus pikka nädalat suvepuhkust. Õnneks kolmel nendest on isal ka puhkus ja me saame käia jalutamas ja võib-olla natuke mööda Eestit reisimas ja veeta igati mõnusalt koos aega.

Vaktsineerisin

06.06.2012 11:05

Süümepiinad oleks mul igal juhul - oleks ma vaktsineerinud või mitte. Miks aga peab vaktsineerimise kohta selge ja kallutamata informatsiooni hankimine nii neetult keeruline olema? Allikaid on kahes äärmuses: perearstid, haigusi tutvustavad bukletid, riikliku vaktsineerimiskava infoveeb, rääkimata ravimifirmadest kuvavad vaktsineerimist kui absoluutselt ohutut, kõikvõimast ja imelist leiutist ning iga vanem kes last ei vaktsineeri, on põhimõtteliselt kurjategija. Kaalukausi teises otsas istuvad igasugused hipid ja ökoemmed, kes kuvavad vaktsineerimist kui firmade mahhinatsiooni veel ühte toodet heausklikele vahendeid valimata pähe määrida ning kindlat viisi oma lapse tervise ja immuunsüsteemi hävitamiseks. Keda uskuda?

Minu ema, üsna veendunud vaktsineerimisvastane, kinkis mulle raamatu, kus molekulaarbioloogia professor 400-l leheküljel väga detailselt ning tehniliselt vaktsineerimist maha teeb. Suurest osast selle raamatu tekstist ma lihtsalt ei saa aru: B-hepatiidi immunogeensele valgule S vastav geen S isoleeriti ja viidi bakteri plasmiidi koos ahvi viiruse SV40 promootori ja aktivaatori järjestustega.... Samas üht-teist on ka lihtsamalt ja ülevaatlikumalt kirja pandud ning paneb kõvasti kahtlema. Perearst meil samas - erakordselt tore, südamlik ja hea inimene ning seni tundub, et ka väga hea arst - on elanud pikalt Aafrikas ning seal laste ravimisega tegelenud. Sealsetes keerulistes elutingimustes on puhast vett ning süüa vähe, hügieen olematu, haiguste levik lokkab, laste suremus võrreldamatult suur ning vaktsiinid on päästvaks õlekõrreks muidu väga kurvas olukorras. On arusaadav, kuidas selline kogemus on tema arvamust vaktsiinide kohta pisut ühepoolseks kallutanud.

Mina pole arst, bioloog, rakuteadlane ega geneetik. Ma lihtsalt ei oma piisavalt informatsiooni ega eeldusi teaduslikest artiklitest ennast läbi närida. Oma otsuse tegin umbes nii: vaktsineerimine töötab grupi-immuunsuse baasil. See tähendab, et ükski vaktsiin pole 100% efektiivne vaid kui viibida pikka aega haigusetekitajate keskkonnas (nagu näiteks lasteaed kuhu tuuakse haigeid lapsi) jääb ka vaktsineeritud isik lõpuks suure tõenäosusega haigeks. Seega, kui vaktsineerituid on palju, on tõenäosus haiguskandjat kohata väiksem ja haigestujaid on vähem. Sellest tekib grupivastutus - minu otsus last vaktsineerida mõjutab ka kõiki teisi vaktsineerinuid ning kui piisavalt palju lapsi end ei vaktsineeri, pole kellelgi vaktsineerimisest kasu.

Jah, tõenäoliselt on ka vaktsineerimisel tugevaid miinuseid. See, et lapsel võib päev-paar olla palavik või süstimiskoht valulik, pole võrreldes raskete tüsistuste ja nädalaid või kuid taastumist nõudva haiguse vältimisega võrreldes argument. Küll võib aga (vähemalt seda raamatut uskudes) vaktsineerimine mõjutada immuunsüsteemi ka soovimatul moel: tekitada allergiaid, autoimmuunhaigusi, suurendatud vastuvõtlikkust vaktsineeritud haiguste või mõne muu haiguse suhtes vms. Lisaks võib bakterite ja viiruste kasvatamiseks kasutatud loomse päritoluga rakumaterjalide inimorganismi toomisest tekkida uusi ja huvitavaid haiguseid - HIV viiruse teket ahvide SIV viirusest aafrikas seostatakse seal raamatus ahvi neerupealsetel kasvatatud ja ebapiisavalt puhastatud vaktsiinide kasutamisega.

Ehk siis - mittevaktsineerimine omab kindlamat negatiivset mõju teistele inimestele, vaktsineerimisest tulenevad potentsiaalsed kõrvalnähud mõjutavad ennekõike Oliveri ennast. Ühiskondlik vastutus ennekõike! Veider, kas pole?

px px