alati rohkem kui üks vaatepunkt

elu ilu on vaataja silmades

px px

Viis ja pool kuud

26.08.2012 18:05

Oliver on inimeseks kasvanud. Millalgi viimase pooleteise kuu jooksul toimus märkamatu muutumine väikesest ringi vilavate silmade ja tuuleveski labadena ringi käivate kätega inimesehakatisest päris inimlapseks. Ta vaatab silma, naeratab oma vanemaid nähes, naerab nägude, häälte ja harjutuste peale, mis sisaldavad kukerpalle ning loopimist. Krabab asju uskumatu kiirusega, eriti juukseid, kõrvarõngaid, toidulaua ääres süles olles supikaussi, telefoni, krabisevaid kilekotte ja kõike muud pedagoogiliselt mittesobivat. Mis kätte saadud, läheb otseteed suhu. Mängib tihti oma varvastega, vahel üritab neid ka suhu suunata. Pöialt imeb harva (vahepeal oli see lakkamatu kaaslane ja parim sõber) - ainult siis, kui ta tõesti kurb või solvunud on. Mul on tunne, et selles on oma töö ka Aletha Solteri Nutt ja jonnihood raamatust loetud tarkustest - suured tänud, Kreete, meile seda laenamast. Nüüd on mul ka päris oma inglise keelne versioon olemas.

Suvi oli mõnus. Juuli alguses käisime Rakveres vanaema juures. Ilmad olid soojad. Jalutasime Oliveriga, lesisime õue peal tekil. Mina sain puid riita laduda ja eelmise päeva peost väsinud tädipojad varjus last hoida. Kõik olid rahul. Siis tuli Andrusel puhkus ja sõitsime paariks päevaks Tartusse. Vaatasime üle sealsed Brigaadi-beebid Oskari ja Toomase. Peab ennast kokku võtma ja Brigaadi logoga titehilbu ära tegema. Nende pealuu näeks sipukate peal igavesti vägev välja. Pagana ja Anneli juures võttis Oliver osa oma esimesest filmimaratonist ja nägi järjest neli Terminaatori filmi. Või pigem üritas kõigest väiest televiisori poole piiluda kui meie filmi vaatasime. Ei olnud väga vaimustuses - liiga palju tulistamist ja liiga vähe laulmist.

Kui Andrus pooleteiseks nädalaks Saksamaale Drachenfestile sõitis, suvitasime meie linnas edasi. Käisime korra rannas, aga seal oli poisil liiga palav ja nii pisikesel pole suure hulga liivaga ka veel suurt midagi ette võtta. Aga mina sain korra välisveekogusse ujuma: üks linnuke suveks jälle kirjas. Ka Oliveri oli lubatud välistingimustes ujuma viia... eeldusel, et vee temperatuur on üle 30° C. Käisin küll terve suve termomeeter taskus ringi, aga nii 12° jagu kippus ikka puudu jääma. Käisime Oliveriga ka Viljandi Folgil. Ööbisime Päikesekillu Perekeskuses, kus tõeliselt armas perenaine, Kristel, elu kõigil koduseks tegi ning ise väikese päikese kombel säras. Agnes kirjutas temast Bioneeri armsa loo. Oliver pidas end folgil küll päris eeskujulikult üleval, end pikad kontserdipäevad olid tema jaoks väsitavad ning õhtuks oli poiss parajalt sooda. Svjata Vatra kontsert meeldis Oliverile küll teistest rohkem - seal sipsis ja sapsis kutt isuga ja pärast oli veel mõnda aega üsna elevil. Minu Isa Oli Ausus Ise aga jäi meil kuulmata, kuna tunni jooksul, mis kontserdi algus elektrikatkestuse tõttu viibis, oli Oliver ennast päris üles töötanud ja otsustas lõpuks lohutamatult nutma hakata. Üldkokkuvõttes oli siiski väga tore. Järgmine aasta jälle folgile.

Tegime veel ühe vaktsiinisüsti. Seekordne nohu kestis ainult nädala. Juuli lõpust algasid uuesti Pelgulinna perekeskuse trennid. Nüüd on Oliver korra isegi koos isaga ujuma jõudnud. Mõlemad tundusid basseinis ennast päris mõnusasti tundvat. Jägmine kaval sõjaplaan sisaldab isa ja poja saatmist Vello Vaheri tsirkusekooli. Mina olen Oliveriga ka vähemalt korra nädalas basseinis käinud. Iseseisev pea hoidmine vees õnnestub juba päris hästi ja ka sukeldumine tuleb aeg-ajalt väga kenasti välja. Vett kurku ei tõmba poiss enam peaaegu kunagi, aga vahel ikkagi solvub selle peale, et teda niimoodi vee alla lastakse vajuda. Muidu naudib ta ujumas käimist ja vannitamist endiselt üle kõige. Käime ka võimlemas, tihti koos Gea ja Triinuga. Õlavööde ja käed olevat erinevate treenerite ühisel hinnangul poisil oma vanuse kohta liiga nõrgad - ülakeha ta sirgetele kätele ei tõsta, käruharjutuses künnab lõug vastu maad ja kuigi jalad sibavad kõhuli olles hoogsalt, ei tee kätega katsetki kuskile poole roomata.

Keerama õppis poiss küll. Terve juuli muudkui upitas ja upitas kuni lõpuks oligi vupsti kõhuli. Nüüd keerab ennast peamiselt siis kui ta on väsinud. Ja siis hakkab vinguma, sest ega talle väsinuna kõhuli olla ei meeldi. Aga keerata on tore. Nii me siis mängime vurkanni - tema keerab ennast kõhuli ja hakkab vigisema, mina keeran ta uuesti selili, sest seda ta ju ise ei oska. Tema uuesti kõhuli, mina keeran ta selili. Ja niimoodi päris pikalt. Heatujulisena lebab poiss põrandal teki peal ja jaurab omaette leludega, vahel lausa pool tundi jutti. Talle meeldib laulmine, igasugune võimlemine, täiskasvanute sülest laia maailma uudistamine ja üldse kõikvõimalikud ühised tegevused. Oliveriga on täielik rõõm koos toimetada.

Kangesti tahaks veel suve. Mul käib teeveerel kasvavate punseks tõmbuvate pihlapuudega vaikne vaidlus, kas suvi nüüd siis on läbi, või on veel põhjust varbaid plätude vahelt õue sooja ilma uudistama viia. Kui me omale vahepeal Päris Oma Kodu ei leia, siis järsku sõidame perega sügisel lõunasse nädalaks soojadele ilmadele järele.

Meenus veel: esiteks on hakanud Oliveri silmad minu suureks rõõmuks pruuniks minema. Keskelt laieneb kena pruun ring. Olen üritanud pilti teha, aga läbi fotosilma kipub ühtlane hall jääma. Teiseks: kutt ei söö kui ta on väsinud. Väänleb ja vahib ringi ja vingub natuke. Tahaks küll, aga põhimõtteliselt ei söö. See-eest värskelt ärganuna või ka öösel päris magades sööb isuga. Ja kosub ka mõnuga, nii et las siis vahel jonnib. Kolmandaks: minu suur rõõm, et meie elurütm nii hästi ühtib, on kaunis minevik. Oliver jääb magama 21 paiku (mõningate variatsioonidega) ning tõuseb kell 8. Vahel ka 7 või 9. Eelmine nädal ühel hommikul kell 4:30 ja enam magama ei jäänud. Tähendab, et peaks ka ise hakkama üritama enne poolt ühte magama minema. Peaks pealegi hulka tervislikum olema. Aga see on nii kohutavalt keeruline.

px px