alati rohkem kui üks vaatepunkt

elu ilu on vaataja silmades

px px

Vanemate potitreening

16.09.2012 16:30

Pool aastat edukalt läbitud. Kuuekuune Oliver naerab, siputab, armastab vanni ja ujumist, ringi hüpitamist, seltskonda, laulmist, jutustamist ja nägude tegemist. On peaaegu sünnist saati öösiti väga korralikult maganud - kaisus, tiss suus. Kodustes tingimustes uinub 22 paiku ja ärkab 8 paiku. Käib ujumas, võimlemas, massaažis ja sellest nädalast ka beebifolgis. Oliver tahaks kangesti juba käputada. Tõmbab tihti põlved kõhu alla ja künnab ninaga maad, aga käsi veel väga kasutada ei oska. Nii treenerid kui massöör ütlevad, et käed ja õlavööde on nõrgad ning vajavad veel tööd. Seetõttu teeme ka kodus lapsega käru ja kätekõverdusi.

Üldiselt Oliver väga ei võõrasta. Meil toimuvad iganädalased D&D sessioonid, käime võimalikult palju sõpradel-sugulastel külas ning lubame Oliveri kõigile huvilistele sülle. Viimasel ajal on Oliver aga hakanud inimestel rohkem vahet tegema. Kui tuju on paha või väsimus on suur, siis ema süles on ikka kõige parem. Minu jaoks meelitav, muidugi. Esimest korda näitab poiss välja, et ma olen kuidagi ülejäänud seltskonnast erinev. Samas kui poisil hea tuju, naerab ta isa nägude ja hüpituste peale hulka kõvema häälega ja Andruse koju tulles on alati naeratus kõrvuni. Natuke iseloomu näitab ka siis kui midagi huvitavat käest ära võtta - varem piisas kui mõni muu asi asemele anda, aga nüüd hakkab vinguma või lausa röökima. Kui on solvunud või pole millegagi rahul, siis imeb pöialt ja väldib pilku - kui üritada Oliverile otsa vaadata, siis nimme vaatab kõrvale.

6 kuud Oliveri

Paar nädalat tagasi käisin Pelgulinna perekeskuse jututoas kuulamas kuidas Reet Post rääkis tittede potitamisest. Arvasin küll, et veel ja järgmised pool aastat pole see teema veel meie jaoks aktuaalne. Minu suureks üllatuseks teatas Reet, et parim aeg potitreeningu alustamiseks on neljas kuu. Tittedel olevat selleks hetkeks tekkinud suur vastumeelsus mähkusse häda tegemise suhtes, aga samas pole veel kiusu pärast jonnima ja vastu punnima õppinud. Oliver oli sel hetkel juba pealt viie kuune. Kuna number kahte tegi Oliver üsna regulaarselt hommikuti ja sellele eelnes väga spetsiifiline ähkimine ja nägude tegemine, siis mõtlesin eksperimendi korras ta ühel hommikul märguannete peale potile panna. Kutt õiendas oma asja ära, kiitsin teda kõvasti, meeleolu oli ülev. Järgnes aga üsna ootamatu pööre. Nüüd juba paar nädalat pole Oliver nõus olnud oma hommikust häda püksi tegema. Hakkab läbi une vigisema, mind jalgadega peksma, nihelema ja lõpuks nutma, kuni ma ta potile viin. See kõik toimub aga enamasti lugupidamatult vara, kõige magusama une ajal. Ka päeva peale, kui peale ärkamist ja söömist võimalust anda, teeb ta oma hädad kenasti poti peal ära. Ma usun, et see on perioodiline ja võib vabalt üle minna, aga vanemaks olemise koomiline boonus on väike uhkusetunne, kui laps kuuekuusena pea pooled oma hädad juba potil ära õiendab.

Sel reedel käisin Pelgulinnas imetamise lõpetamise loengus. Mul pole plaanis veel lähima aasta jooksul imetamist ära lõpetada, aga tahtsin teada, kuidas tissi andmise rütm vanema lapsega välja kujuneb ja millal mul ilma söötmist lõpetamata oleks võimalik rahulikult tööle minna. Loengust tagasi tulles oli Oliver kuidagi eriti elevil, istus terve õhtu tissi otsas ja sõi nagu hull. Öösel samamoodi. Seletasin siis talle järgmisel hommikul, et ma ei hakka tema toitmist veel lõpetama vaid käisin seal lihtsalt uudishimu pärast kuulamas ning tema saab ikka tissi süüa nii kaua kui tahab. Selle peale paistis poiss maha rahunevat ja söömine läks enam-vähem normaalsesse rütmi. Võib-olla oli juhus, aga võib-olla saab üks pooleaastane maailmast ikka juba rohkem aru kui meile tundub. Ja ei - mul ei ole tunnet, et üle aastasele või vanemale lapsele oleks imelik rinda anda.

Kuue kuu sünnipäevast olen piima kõrvale hakanud ka kõrvitsat pakkuma. Piimaga segatuna, väikeste ampsude haaval. Lisatoidu andmine toimub vahelduva eduga, aga väga vaimustuses ta maitsestamata aurutatud kõrvitsaplödist küll väga ei ole. Ega see endale ka ausalt öeldes väga hästi ei maitse. Samas on ta oma terve senise elu ainult ühte asja söönud ja uute maitsetega harjumine pidigi kaua aega võtma. Olen ka lisatoidu kohta käinud paaris loengus ja natuke juurde lugenud. Omandatud teadmiste kõrval on natuke kurb poelettidel leiduvat valikut vaadata - enamus 6-kuustele sobivaks märgitud purgikestest sisaldavad aineid, mida seni rinnapiima söönud lapsel pole mingit põhjust ega vajadust süüa. Lehmapiimatooteid ei tasu lapsele anda enne aastat, teravilja ja puuvilju alles peale mitmenädalast puhta köögiviljaga toitmist.

Kuigi vanemapuhkus saab läbi alles järgmise aasta augustis, mõtlen juba praegu millegipärast aina sagedamini sellest, kui veider saab olema oma selleks ajaks vaevalt pooleteise-aastase lapse kasvatamise usaldamine kellegi teise hoolde ning kes see inimene olema peaks. Samas tahaks hea meelega juba tööle tagasi minna. Ööpäevas võiks olla nii palju tunde, et saaks kogu lapse ärkvelolekuaja temaga koos veeta ja siis jääks veel üle ka oma töö, hobide ning niisama lebotamise jaoks. Ja lõpuks saaks mõnuga välja puhata. Huvitav - palju tunde selleks päevas olema peaks?

px px