alati rohkem kui üks vaatepunkt

elu ilu on vaataja silmades

px px

Vastustustundlik vanemlus ehk Täpi × 2

16.10.2012 22:55

Oliveril on päris esimene Päris Haigus™. Vist. Neljapäeval oli õhtupooliku palavikus. Tõusis korra 38.7°-ni, aga saime jahutamisega hakkama, paratsetamooli seekord õnneks tarvis ei olnud. Arvasin juba, et lihtsalt veider ühepäeva palavik või hoopis kikust tingitud - ülemisel paremal esihambal on kohe-kohe nukk väljas (alumine parem tuli 06.10) - kuni nägin täna hommikul oma üleni täpilist last. Lööve on täiesti muljetavaldav - katab kogu keha, aga õnneks paistab, et ei sügele. Ma ise arvasin, et allergia, sest eile sai esimest korda Oliverile liha antud Holle kalkuni-riisi purgiroa formaadis. Gea aga leidis roseooli. Välimus ja kõik sümptomid klapivad.

Senises elus on Oliver lisaks suhteliselt vähestele haigustele (ptui-ptui-ptui) ka väheste ravimitega hakkama saanud. Kõige meditsiinilisem toode oli vast Flatulin, mida paarikuusena õhtuste nutuhoogude ajal sai paar korda kasutatud. Mõnel juhul nagu aitas väga hästi, teine kord jälle mitte - ei saanudki tookord sotti. Plaan on igal juhul keemiat ja meditsiini mõistuse piires vältida. Paratsetamooli plaanin käiku lasta >38.5° palaviku puhul vaid siis, kui riiete eemaldamisest ja viinaga hõõrumisest tolku pole olnud. Igal tõvel on omad looduslikud nipid, mida kõigepealt proovida. Kui neist abi pole, siis muidugi tuleb arstikapi kallale minna.

Nagu mainitud, andsin Oliverile eile esimest korda liha. Kui täpid kaovad, plaanin eksperimendiga jätkata. Andrus organiseeris tuttava jahimehe käest värsket metsloomaliha - selle osas on mul purgitoidust hulka suuremad lootused nii maitse kui tervislikkuse osas. Purgitoitudeni jõudsime me üldse nii, et kuna kõrvitsa söömine käis väga pika mokaga ja läbi häda, proovisime Gea kiidetud Gerberi kõrvitsapüreed, mis kirjade järgi peaks ka 100% puhas kõrvits olema. Lõhnab-maitseb küll hoopis teisiti, tõenäoliselt lõunamaisem vili ja teistsugused valmistamismeetodid. Kasutasin igal juhul Gerberi püreed lisatoidu maine päästmiseks ning nüüd sööb ta 2/3 oma kõrvitsat natukese purgikaga segatuna juba pea detsiliitri päevas ja on ise väga rahul.

Põnevamatest vahepealsetest sündmustest võib ära mainida veel sügisese päeva Kakerdaja rabas, kus grillisime, jalutasime ja nautisime sooja sügist. Tore oli ka Agne sünnipäeva puhul toimunud fotojaht vanalinnas, kus 3 tunni jooksul poseerisime meeskondadena erinevates paikades ja stseenides - oli tõsiselt vahva ning tänu heale meeskonnatööle ning Oliveri imelisele fotogeenile saime ka publiku lemmiku auhinna. Pärast pildistamist toimus ühine istumine Seiklusjuttude pubis, kuhu süüdimatult koos Oliveriga kohale läksin. Vahepeal veetsin küll pool tunnikest mõnusas eesõues poissi magama suigutamas, aga suure osa õhtust veetis ta mul kõhu peal magades, keset muusikat, inimeste vestlusi ja üleüldist pubimelu.

Oliver on nii tubli ja mõnus laps, et temaga pole üldse raske linnas ringi liikuda, käia erinevatel üritustel ja üleüldiselt ennast igal pool hästi tunda. Võimalik, et siin on oma osa ka minupoolsel tervislikul kogusel optimismil/pohhuismil. Minu jaoks on väga tähtis oma lapsega mitte kellelegi ette jääda või pinda käia, nii et kui see peaks juhtuma, siis asi pole minu ülbuses vaid ma lihtsalt tõenäoliselt ei saanud aru - ole hea, ja ütle mulle! Vahel ma muretsen ka pisut selle pärast, et lihtviisiliselt stimuleerin lapse erinevate muljete ja olukordadega üle, aga paistab, et ta kohaneb hästi ja on ringi seiklemisega rahul. Kui päev on liiga elevust täis, on sellest õhtul aru saada üleväsimusest tingitud jonnihoogudega, aga ka neid on meil võrdlemisi harva.

Teine asi, mille pärast ma pisut muretsen, on minu ja Andruse läbiv arvutilembus. Muus osas on meil rollid tahtmatult jagunenud nii, et mina olen kung-ho ja Andrus see vastutustundlik vanem. Mina annan kõiki huvitavana tunduvaid majapidamises esinevaid esemeid lapsele näppida ja suhu pista, aga tema võtab teravad ääred ja purunevad esemed ikka ära. Mina panen lapsele jaki, tema kombinesooni. See on tegelikult väga mõnus - ma saan eksperimenteerida ja lapse piire kombata, samas kui Andrus minul silma peal hoiab. Aga kui asi jõuab arvutini, siis oleme me mõlemad lootusetud kaasused. Senine elu nägi ju välja nii, et koju tulles potsatasime mõlemad mängima/seriaale vaatama ja lõpetasime vahetult enne magama minekut. Samas oli mul suur soov last kuni teise eluaastani telekast-arvutist hoopis eemal hoida. Paratamatult toimub meie elu aga arvutitoas, kus üks vanematest suure tõenäosusega mängib ja teine tegeleb samal ajal lapsega. Vilkuv pilt püüab ikka aeg-ajalt lapse pilku, kuigi üritan ekraane tema vaateväljast eemal hoida. Lisaks on Oliver suur muusikavideote lemb ja pean tunnistama, et vahel vaatan temaga Glee'd - seal on põhiliseks tegevuseks laulmine, mitte et see oleks eriline õigustus. Kõige hullem on lugu aga õhtuste Dota2 maratonidega. Kui Oliver läheb ööunne, asuvad vanemad dotat mängima. Tegemist on keskmiselt 45 minutit kestva võrgulahinguga, kus 5-liikmelised meeskonnad omavahel mõõtu võtavad. Reeglina peab Oliver vastu 2 mängu ilma vahepealse haldamise või söötmiseta. Aga on olnud juhuseid, kus laps ärkab üles keset mängu. Mida siis teevad vastutustundlikud vanemad, kui valikuteks on lapse tagasi unne suigutama minek ja sellega igaveseks varase lahkuja märke teenimine oma mänguprofiili või mängu jätkamine? Oliver on päris mitu korda dota mängu ema sülest poolunes jälgida saanud. Õnneks või kahjuks paistab talle see mäng meeldivat.

px px