alati rohkem kui üks vaatepunkt

elu ilu on vaataja silmades

px px

Kümme kiirenevas tempos kuud

10.01.2013 15:15

Kuhu kaob aeg

Päevad kihutavad mööda nagu steroididel teod. 1. novembril hakkas Oliver roomama. Peale seda on elurütm oluliselt muutunud. Igasugused kõrvalised tegevused on poisi ärkveloleku ajal oluliselt raskendatud. Sellega seonduvalt, kui ma pole Sind - sõber, kolleeg, sugulane - endale külla kutsunud, aga sa tahaksid mind ja Oliveri näha, siis ütle mulle. Mul oleks vahelduse üle väga hea meel, aga ma olen liiga hajameelne, et selle peale ise tulla. Ausalt.

Kuidas laps liigub

Ma olin novembri alguses kolm päeva 39.4 palavikuga voodis siruli nagu meritäht ja täitsin emakohustest ainult piimadispenseri rolli. Andrus veetis pojaga kvaliteetaega ning nad said koos imeliselt hakkama ja jõudsid veel minugi eest kamba peale hoolt kanda. Andrus käis minu asemel Pelgulinna perekeskuse võimlemistunnis ja seal tegigi Oliver esimesed roomamiskatsetused. Oli lihtsalt tarvis, et isa lapse korra võimlema viiks. Sealt edasi hakkas ta ennast käpuli ajama ja edasi-tagasi kõigutama. Nüüd paar päeva ka juba käputab päris edukalt kuigi pisut veel ettevaatlikult. Korter risti-põiki läbi liikuda pole probleem ja tempo on päris nobe. Eriti noobel, kui emme või issi viitsib poisil kätest kinni hoida ja saab püstiasendis kahel jalal ringi tatsata.

Käpuliasendist toimub enda kõigi võimalike esemete ja isikute najale püsti ajamine. Eriline lõbu on sahtlite ja kappide avamine ning nende sisu põrandale tühjendamine. Aeg-ajalt toimub ka ootamatuid otsekontakte maaga, mille järel Oliver pahuralt räägib, millest ülekohut põrand talle jälle tegi. Lapse lohutamine käib meil "Nutt ja jonnihood" raamatu õpetuse järgi: ei tasu last nutu vaigistamiseks kussutada ega kinnitada, et kõik on korras. Tegelikult ei ole ju - kas keha või ego on saanud paraja lopsu ja lapse vastu peab näitama üles lugupidamist tema hala ära kuulates. Seega kui Oliver nutab, siis ma võtan ta sülle ja kuulan teda ja küsin, mis juhtus ja mis tal mureks on.

Jalad ees Oliver ennast istuma ei aja. Käpuliasendist tõuseb põlvitusistesse nii, et tagumik on kandade vahel. Perearst ütles, et nii istuda ei ole põlvedele hea. Enne seda õnneks hoiatas meie võimlemisõpetaja Solvi Kruus, kes on 15 aastat laste füsioloogiat uurinud, et see on tegelikult lastele igati hea ja sobilik asend, aga perearstidele millegipärast ei meeldi. Oliveril on tegelikult väga tore perearst. Igas valdkonnas ei jõua ju keegi spetsialist olla ja perearst peab igast võimalikust ihuhädast midagi teadma.

Mida laps räägib

Ei tea kui teadlikult, aga sõnavarast on Oliveril kasutusel emmeeeeemmmeee...eeemmmeeee, mis paistab tähendavat "tahan". Enamasti tahab ta niimoodi sülle, aga ka mõnda asja kätte saada, süüa, potile ja kõike muud, mida üks 10-kuune tahta võib. Memmekafaas pole veel päris üle läinud, kuigi pisut on olukord leebem. Hea tujuga - puhanult ja täis kõhuga - on poiss sotsiaalne ja lõbus. Aga kui mõni eelnimetatud tingimustest on täitamata, siis on ikka ema süles kõige kindlam. Oliver teeb väga armsalt kalli - pigistab käed kõvasti-kõvasti ümber kaela. Hammustab ta ka - need pidid väikese lapse musid olema, sest muud moodi ta oma kiindumust veel näidata ei oska, aga päris valus on headest kavatsustest hoolimata. Paar korda on ta põhjendatud ajastusega ütelnud ka "tiss" ja "issi". Ja teab laest otsida helendavat objekti kui küsida, kus lamp on.

Mis on mureks

Nohu on olnud Oliveril suti rohkem kui vaja. Iga hambaga kaasneb paar nädalat vesist ollust tilkuvat nina. Hambaid on praegu kokku 6 ja kahe alumise kõval igemed nagu oleks jälle pisut paistes. Vahetult enne jõule sai üle elatud ka esimene kõhuviirus. Õnneks läks Oliveril üsna kergesti - ühe õhtu oksendas päris korralikult ja mõned päevad oli kõht väga lahti. Kuna jõi korralikult, palavikku polnud ja laps tundus rõõmus, siis suuremat numbrit me sellest ei teinud.

Kurtmise kategooriasse läheb ka fakt, et lisatoidu söömine läheb meil viletsamalt kui tahaks. Magusat võiks küll nosida lõputult. Puuvilja ja marjapüreed ning pudrud lähevad mõnuga, samuti on lemmikuteks must leib ja banaan. Samas köögiviljapüreed lähevad väga pika mokaga ja liha on poisile eriti raske manustada. Üritan teha päevas neli toidukorda: hommikul mõni kergem ja magusam köögiviljapüree, kõrvits, kapsas, porgand; lõunaks lihaga püree ja õhtuks puder puuviljapüreega; millalgi päeva peale ka näputoiduna ise söömiseks köögivilja- ja lihakuubikuid või leiba.

Kuidas päev kulgeb

Kellaajalist režiimi meil endiselt pole. Ärkamine toimub vahemikus 8:30-10. Päevas on enamasti kaks und. Magamaminek vahemikus 22-23. Magama panna tahaks last varem, aga ei tea, kuidas seda teostada. Oluliselt varem tõusta ka ei raatsiks. Lisaks oskab Oliver unne jääda ainult tiss suus - kõigile teistele peale ema on lapse magamapanek tõsine katsumus. Ka öösiti käib võrdlemisi tihe söömine. Tissiga uinumise kohta on väga vastakaid arvamusi. Paljud võõrutavad, mõned kinnitavad, et laps kasvab ise välja ja seniks on tegemist hea turvatunde allikaga. Paar korda olen ka ise üritanud ilma tissita lihtsalt lapse kõrval voodis olles teda magama panna, aga tema jaksab kauem röökida kui mina temaga istuda.

Muidu on elu endiselt ilus. Mured on samad, mis varasemalt - aega tahaks juurde. Sel ajal kui laps magab, jõuan vaevalt pesud ja nõud pesta või pisut koristada. Palju põnevat on teha ja aega on ikka päris vähe. Samas on Oliveriga väga tore ning mul pole kunagi temaga veedetud ajast kahju.

px px