alati rohkem kui üks vaatepunkt

elu ilu on vaataja silmades

px px

Valus armastus

10.02.2013 00:15

Meil on Oliveriga väga füüsiline suhe. Võib-olla selle pärast, et ta on sünnist saati mul kaisus maganud, suure osa ööst tiss suus. Praegusel memmekuse kõrgperioodil - kõrgperiood selle pärast, et ma ei kujuta ette, kuidas ta rohkem memmekaks saaks minna - tahab poiss peaaegu kogu aja minu küljes veeta. Magades kaisus. Päeval minu näppudest kinni hoides mööda tuba ringi tatsates kõndimist harjutades või süles nagu hobust nõõtades valjuhäälselt nõudes, et ma ta ühe uurimisobjekti juurest teise juurde viiks. Omaette olemist tuleb ette üsna harva. Kellegi teisega ei sobi ka kuigi kaua aega veeta.

Kui lapsel on tahtmine minuga koos olla, siis ma ei arva, et peaksin jõu või kavalusega tema tahet murda üritama. Usun, et lapsepõlves kogetud armastus ja kindlustunne teeb ta suurena enesekindlamaks ja aitab ennast usaldada ning oma väärtust teada. Hoian teda nii kaua enda ligi kuni ta ise tahab minna suhtlema ja maailma uurima.

Valus on aga meie armastus mitte liigse tähelepanuvajaduse pärast, vaid seetõttu, et oma kiindumust näitab poiss tihti üles mind hammustades, kraapides, küünistades ja juustest kiskudes. Hommikul enne mind ärgates meeldib talle ka voodis minu otsa ronida ja mind käte ja jalgadega pisut toksida. Ta teeb seda ilma igasuguste halbade kavatsusteta - lapsel on palju energiat ja ta tahab seda kuidagi minu peal välja elada. Muudmoodi ta lihtsalt veel ei oska. Nii ma siis iga kord leebelt kuid kindlalt keelan ning seletan talle, et, emal on valus, teeme hoopis kalli või pai. Kallistab ta ka väga hea meelega. Ja nudlib ja patsutab ja hüppab süles. Armas ja südamlik poiss on.

Sellisest elust tingituna on mul tegevusvabadust elus üsna vähe. Kuna nikerdan kõrvalt veel ühte programmeerimisjupikest teha, kuhu kulub poisi uneaeg, siis söögi tegemine ja koristamine... noh, kui enam ühtegi puhast nõu pole, siis vaatame. Tegelikult see pole üldse eriline kurtmine. Oliver on juba nii väljendusrikas ja muhe, et temaga koos aega veeta on täiesti tore. Ja programmeerida on ka väga tore. Koristada on vähem tore, teadagi. Ainus, kes kurdab, on mu selg, kes ei taha kogu sellele pingele hästi vastu pidada. Öösel last toites on selg pikalt ühes asendis ja pisut pinges, laps näpuotsas kõndides on vaja sügavalt ja pikalt kummardada ning süles hoides mõjub see ka seljale päris tuntavalt. Eks paistab, mis saab selleks ajaks kui laps sülest välja kasvab. Kuuldavasti peaks see kolmandaks eluaastaks juhtuma. Vahepeal peab meeles hoidma venitusi teha ja aeg-ajalt massaži jõuda.

Enamus 11-kuuseid lapsi on tegelikult öisest söömisest juba ammu võõrutatud. Sellel oleks ka meie jaoks mitu plussi:

  • iseseisev uinumine - hetkel panen ma teda nii päeva- kui ööunne tissiga. Ilmselgelt vähe-jätkusuutlik lähenemine. Esiteks ei ole ta omandanud ise magama jäämist - naljakas, aga ka uinumine on oskus ja see tuleb mingil hetkel ära õppida. See tähendab, et parem oleks, et ma poisi uneajaks kodus olen, muidu on üks suur tants ja trall ja jonn. Teiseks ärkab ta öösiti mitu korda üles ja kuna ta ise uuesti magama jääda ei oska, siis ronib ta uuesti tissi otsa sööma, ärgates ise ja ajades ka mind üles
  • rahulikum uni - kui poiss öösel ei sööks, ei peaks kumbki meist mitu korda üles tõusma. Mina ei peaks sundasendis magama. Oliveril poleks hommikupoole ööd põis nii punnis, et ta vingub ja vähkreb kuni ma ta potile viin. Selle peale teeb ka Andrus korraks silma lahti või pöörab mõmisedes külge. Kõik magaksid paremini
  • parem söögiisu - Oliver saab suure mehena ikka veel 8+ korda päevas tissi. Vastsündinud beebid, kes üldse lisatoitu ei saa, söövad umbes sama palju. Oliver sööb iga kord magama minnes ja ärgates, mis teeb juba 6 korda ja siis veel öösel nii mõnedki korrad. See tähendab, et päris-toidu vastu on tema huvi pigem kesine. Magusaid puuviljapüreesid ju võib süüa kah. Soolane liha ja leib ja veel mõned asjad lähevad ka aeg-ajalt päris hea isuga. Aga kogused on ikkagi pisikesed. Sellest võib aga mingis perspektiivis tekkida ainete vaegus, mida piimast ei saa.

Kui plusse on nii palju ja nii ilmseid, mida ma siis ikka veel ootan? Natuke olen mugav ning laisk. Imetades last magama panna on nii lihtne ja kiire. Teiseks kardan seda keerulist üleminekunädalat või paari, kus ööd saavad ilmselt olema üsna nutused. Kolmandaks pean häbiga tunnistama, et hoolega last söötes on võimalik oma toidulaual lubada palju paremaid palu kui siis kui oma kaloreid kellegagi jagama ei peaks. Aga ükski neist pole ju tegelikult väga veenev argument?

Enda kiituseks olen vähemalt poetoitudelt päris suurel määral üle läinud kodustele toitudele. Köögivilju aurutan korraga suurema portsu, püreestan ära ja panen purkidega sügavkülma. Putru keedan ka ökoriisist või -hirsist suurema laari ja külmutan. Poekaubast kasutan puuviljapüreesid, mida pudrule moosiks peale panen ja vahel ka mõnda pehmemat köögiviljapüreed, mida enda tehtule pragude täiteks paar lusikatäit sekka panen. Isetehtu jääb ikkagi pisut teraline ja Oliver sööb pehmemat püreed oluliselt parema isuga. Üsna palju sobib tegelikult ka juba oma taldrikust anda. Praegu veel väldin suuremates kogustes lehmapiima, liialt maitsestatud ja suhkruseid-soolaseid toite, valget jahu, sealiha ja -rasva. Supid ning köögiviljadega hautatud looma- või lambaliha lähevad tervele perele hästi loosi.

Oliverile meeldivad kangesti igasugused helid ja hääled ja nendega katsetamine. Korrusmaja trepikojas, kus on päris hea kaja, hõigub ja kilkab ta erinevate häältega. Vanemate juures suurel tiibklaveril võib poiss pikka aega erinevaid klahve toksida, kusjuures ta ainult niisama ei prõmmi vaid vajutab ja kuulab ja siis vajutab teisi klahve. Talle meeldib laulu kuulata ja arvutist muusikavideosid vaadata. Paljudele muusikapaladele tantsib ta ise kaasa, end põlvedest nõksutades ja peaga kaasa noogutades. Koduse ksülofoniga mängib ta ka ikka iga päev natuke aega.

Midagi konkreetset ja uut Oliver vist vahepeal õppinud pole. Samas nüansse tuleb pidevalt juurde. Kuigi ta hoiab kramplikult püsti seistes või kõndides alati kellestki/millestki kinni, läheb samm ning olek aina kindlamaks. Omakeelset juttu tuleb aina juurde ja reaktsioone ning arvamusi avaldab aina tihemini ning selgemalt. Aina rohkem tundub ka teiste jutust aru saavat. Olen aeg-ajalt lasknud tal ise lusikaga toidukausis songerdada ja ühtkomateist sellest jõuab isegi ka suhu. Lauale, põrandale, minu ja poisi riietele muidugi rohkem. Meeldib väga kapiuksi ning sahtleid lahti teha ning sealt asju välja puistata. Tasahilju omandab asjade teineteise sisse panemise kontseptsiooni. Naudib väga teiste laste seltskonda, seetõttu üritame kaks-kolm korda nädalas ikka Pelgulinnas ujumas ja võimlemas käia, kui tervis vähegi lubab.

Nohust aega paistab see talv peaaegu et rohkem olema kui mittenohust aega. Viimase satsi olen ise süüdi - pisut tilkuva ninaga saatsin Oliveri ikkagi isaga ujuma. Järgmisel päeval voolas tatti juba ojadena. Andrus oli vahepeal nädala gripiga täiesti siruli. Mina ei jäänudki haigeks. Oliveril oli ühe õhtu 38.5, sai oma esimese ja seniks viimase paratsetamooliküünla. Järgmisel päeval oli juba 37 ja möödus haigus ilma suurema mölluta. Vähemalt tagantjärele tundub nii. Eks sel hetkel kui lapsel palaviku üles kruvib, on mure ikka suur.

Naljakas mõelda - Oliver saab varsti aastaseks. Siis polegi enam väike beebi. Suur väike laps on juba.

px px