alati rohkem kui üks vaatepunkt

elu ilu on vaataja silmades

px px

Tagasi tööl

22.08.2013 10:40

Emapalk sai läbi. Märtsis ostetud Päris Oma Kodu™ eest tahab pank oma igakuist kümnist ja elu vajab elamist. Kirjutasin siis juunis oma osakonnajuhile ja teavitasin, et alates 12. augustist võib mind jälle kontoripõrandaid kulutamas näha. Täiskohaga.

Appi - mida see kõik tähendab! Organisatoorselt, logistiliselt, emotsionaalselt. Lapsele, Andrusele, mulle...

Lastehoidu asusin valima juba varakevadel kui uus elukoht olemas ja sellest lähtuvad liikumissuunad selgunud. Foorumites kaevates ja sõpradelt-tuttavatelt soovitusi kogudes jäi silma lastehoid Pailaps, mis hoolimata veebilehel esinevale PHP-veateatele osutus proovipäeval kohal käies erakordselt sümpaatseks kohaks. Tegime sinna registreerimisavalduse ja lubati juuli lõpus lepingu sõlmimiseks ühendust võtta. Kätte jõudsid juuli viimased päevad, aga lastehoiust ei kippu ega kõppu. Helistasime - teatatakse, et kollektiivpuhkus, võtku me augusti alguses uuesti ühendust. Helistasime järgmine nädal uuesti - teatatakse, et lastehoid kolib ning ei ava kindlasti enne septembrit ja ei tea üldse, kas ja kui palju kohti uues kohas olema saab. Ahsoo. Võtsin siis samal päeval ühendust läheduses asuva Montessori lastehoiuga, mille kohta olin küll kuulnud hoiatusi, et tegemist on üsna venekeelse ja venemeelse asutusega, aga koduleht ja foorumist leitud paar arvamust olid julgustavad. Kuigi meiega suhelnud omanik on tõepoolest vene nimega, on tema eesti keel väga hea ning proovipäeval ootasid meid ees kaks tõeliselt toredat eesti kasvatajat väga kenades ja avarates ruumides. Lapsele endale meeldis hoius väga ning kasvatajad kiitsid ka Oliveri kui head suhtlejat, julget ning hakkajat last. Leping tehtud, üks mure lahendatud.

Mida lähemale lapse hoidu viimine jõudis, seda murelikumaks ja rahutumaks muutusin mina. Olin sellega arvestanud. Aarnaste kogemustega sõbranna hoiatas, et esimesed kuu aega lapsest eemal ei suuda peaaegu üldse tööle mõelda. Siiski süvenes tunne, et Oliver on liiga pisike, et viis pikka päeva nädalas veeta kollektiivis oma õiguste ja eksistentsi eest võideldes. Appi tuli mu ema, kellele meenus kümmekond aastat tagasi mu väikevenda Juhanit hoidnud endine lasteaiakasvataja, imearmas vanatädi Vaima. Võtsime temaga ühendust ja kuigi neljapäevast laupäevani teeb see tarmukas üle 70-aastane vanadaam niigi tööd, oli ta ülima heameelega nõus esmaspäevast kolmapäevani Oliveri oma hoolealla võtma. Järgnesid veel vaidlused tasustamise üle - Vaima on endiselt veendunud, et me maksame talle liiga palju. Aga alla 15€ päeva eest, kus laps veel ka kolm korda süüa saab, polnud mina nõus maksma.

munamäel - autor Agnes MännisteNüüd olen teist nädalat tööl. Varasemast tööelust tunni võrra varem - kell 7 ärkamine on võrdlemisi piinarikas. Aga laps, keda seni pole mitte mingisuguse rutiiniga harjutatud, paistab üsna hästi kohanevat. Tundub, et talle meeldib nii lastehoius kui tädi Vaima juures. Tädi Vaima on ehk isegi natuke liiga korralik ja usin. Räägib, mida kõike ta Oliveriga koos teha ja õppida tahab - vanakooli kasvataja. Lastehoius oli Oliver eelmisel nädalal kasvataja soovitusel kuni lõunauneni, edasi hoidsid teda mu isa ja väikevend Juhan. Täna on tal esimene pikk päev teiste lastega. Seni oli mul õnnestunud selline kuritegelik temp, et kuigi Vaima juurde või hoidu minnes seletasin, et lähen tööle ja tulen õhtul tagasi, siis kohapeal hiilisin siiski ilma konkreetse hüvastijätuta mänguhetkel minema, et liigset draamat vältida. Aga laps ei ole rumal - täna passis peale ja kuulsin ukse taha jõudes väga valjut ja nõudlikku röökimist. Kaalusin variante, aga kahtlustasin, et tuppa tagasi minek teeks asju ainult hullemaks. Jäin veel ukse taha viieks minutiks kuulama, aga siis polnud parata - käin rongiga tööl ja jaama jõudmiseks ei olnud enam palju aega. Eks õhtul kasvataja räägib, kuidas see kontsert lõppes.

Kuigi täna ilmselgelt nutva lapse pärast süda valutab, pole üldine olukord üldse nii hull kui ma eeldasin. Kui enne tööle tulekut muretsesin isegi rohkem, siis nüüd tööpäeva jooksul vahel ei tule laps tundide kaupa meeldegi. Vahel on selline tunne, nagu poleks vahepealset lapsepuhkust olnudki. Peale tööle tulekut on mu enda meeleolu ja kõik teised inimesed järsku palju toredamaks muutunud. Energiat ja motivatsiooni on rohkem. Ärge mõistke valesti. Lapsega koos kodus olla oli väga tore. Aga. Ikka tuleb see aga. Ma kahtlustan, et keeruliseks läks alguses roomamise aga veel enam esimeste sammudega. Selleks ajaks magas laps päeval piisavalt vähe, et selle aja sõid ära kodused igapäevatoimetused ning ärkvel olles vajas ta lakkamatut tähelepanu - sellise jõnglase kiirus ja võimekus on pöördvõrdelised tema ohutunde ja arukuse totaalse puudumisega. Ning selline elu on metsikult väsitav, peamiselt oma rutiini tõttu. Töölt saab 8 tunni möödudes koju tulla. Aga laps on 24/7 kogu aeg olemas. Ta on alati väga-väga armas ja tore, aga vahel on teda lihtsalt liiga palju.

See, et mina ennast praegu hästi tunnen, ei tähenda veel muidugi, et lõpp hea, kõik hea. Oliveri ikka kiidetakse, et ta on heatujuline, usaldav, ei võõrasta ja tunneb ennast tundmatutes kohtades ja inimestega väga hästi. Ma usun, et see on sellest, et ta on ennast seni tundnud hoitu ja armastatuna. Ma olen andnud talle nii palju tähelepanu kui ma vähegi jaksanud olen, tema mured ja kurtmised ära kuulanud, palju süles hoidnud ja öösel kaisus maganud. Räägitakse, et kui last kolmanda eluaastani niimoodi hoida, siis tal kujuneb arvamus, et maailm ongi armastav ja tore koht ning ta ise on väärtuslik ning mõnus inimene. Oliver aga on ju alles pooleteisene. Mõtlen ikka, kas ma nüüd lapse kasvatuse nii suures osas teiste kätte usaldamisega õõnestan seda vundamenti, mida seni olen rajanud. Püüan uskuda, et ta on ka praegu toredate inimeste hoole all ning saab piisavalt tähelepanu. Õhtuti ning nädalavahetustel saame ju ikka koos aega veeta. Aga järgmise lapse jaoks, kui ta kunagi tuleb, on mul kaks plaani. Esiteks jään ma sünnituspuhkusele viimasel võimalikul hetkel, et lapsega selle võrra kauem koos olla. Ning üritan lapse aastaseks saades natuke lapsest eemal tööd teha ja raha kõrvale panna, et oma isiklikku normaalsustunnet säilitada, aga samas emapalga lõppedes kauem lapsega koos olla ning tagasi tööletulekut järk-järgulisemalt teha.

Veel parem oleks järgmise lapsega ka Andrus kuuks-paariks lapsepuhkusele komandeerida. Nii saaks ka Andrus oma rutiinile vaheldust ning võimaluse lapsega rohkem aega koos veeta. See oli meil tegelikult juba Oliveriga plaanis, aga Andruse tiheda töögraafiku ja minu vastuoluliste tunnete kõrvalt ei õnnestunudki seda plaani teoks teha. Eriti mõnus oleks poole nädala või nädala kaupa Andrusega vahetada, aga sellest ei oleks ilmselgelt ja arusaadavalt vaimustuses meie kummagi tööandjad. Paraku on seoses minu tööle naasmisega ka Andrusel hulka rohkem kohustusi. Kui varem tuli ta töölt otse koju, poes oli enamasti juba käidud ja vahel õhtusöökgi valmimas, siis nüüd on tal tarvis kas laps hoiust tuua või poes käia, nõusid pesta, kraamida. Ka remont on meil kodus pooleli, nii et kohustusi ja ettevõtmisi jagub meile mõlemile. Aga igal juhul on elu vaheldusrikkam ja huvitavam kui veel natuke aega tagasi. Ootame põnevusega, kuidas Oliver uue elukorraldusega kohaneb ja mida lähikuud toovad.

px px