alati rohkem kui üks vaatepunkt

elu ilu on vaataja silmades

px px

Ei taha!

14.11.2013 09:10

Targad lapse arengut uurivad psühholoogid väidavad, et kui laps sünnib, puudub tal arusaam, et ta on eraldi isik. Ta usub, et on osa isast ja emast ning peab meiega ellujäämiseks tingimata pidevalt koos olema. See pole ka alguses ju otseselt vale. Mina-pildi kujunemine ja arusaam iseenda eksisteerimisest, mida me täiskasvanud igapäevaselt nii iseenesestmõistetavaks peame, on lapse jaoks pikk ja keeruline protsess. Ta õpib ära, et on olemas nimi, mis teda tähistab. Ta õpib ise ennast kuidagi nimetama (Oliver ütleb enda kohta "tita" - sõna, mida me kodus pole kunagi kasutanud ning tahaks teada, kust ta selle üles on korjanud). Ta õpib ütlema "tadaa" omandades kindluse, et vahel emme-issi lähevad ära, aga nad tulevad pärast uuesti tagasi ja kõik on tegelikult hästi. Ja laps õpib ütlema "ei".

Peaaegu igal väikelapsel pikemat või lühemat aega esinev ei-faas märgib lapse leidu eneseavastuse teel, et kui ma olen eraldi isik, siis mul on oma tahe ja see tähendab, et ma võin ütelda EI! Oh, äge, proovime seda absoluutselt igal pool...
- Oliver, kas sa tahad õue minna? - Ei taha!
- Aga jääme siis tuppa? - Ei taha!
- Kas paneme peale ärkamist riided selga? - Ei taha!
- Tahad siis paljalt täna ringi joosta? - Ei taha!

Kui laps ei nõustu absoluutselt mitte millegagi, siis kerge on tulema järeldus, et ta ei teagi, mida ta tahab ja vanem on see, kes otsustab. Vanem teab ju paremini. Kui aga mõelda protesti põhjuste peale, siis lapse tahte vastu võitlemine ning tema arvamusega mitte nõustumine annab lapsele teada, et ma ei näe temas isiksust ja tema arvamus pole minu jaoks oluline. Mistõttu soovitavad teorieetikud anda järele kõiges, milles kannatab järele anda. Olgu - täna õhtul hambaid ei pese. Sokid kistakse ära ja joostakse paljajalu toas ringi. Õue minekuks siiski tuleb müts pähe panna, aga ma rahulikult kinnitan sealjuures: "Ma saan aru, et see sulle, kallis Oliver, ei meeldi. Ma mõistan sind, aga ma pean selle mütsi sulle pähe panema, sest õues on väga külm ja su kõrvad peavad soojas olema." Hulgaliselt saab kasutada ka diversiooni. Annan lapsele kätte taskulambi ja tuld klõpsutades ei pane ta tähelegi, et vahepeal on müts pähe hiilinud.

Minul võivad olla oma arusaamad Oliveri kasvatusest, aga suure osa ajast veedab laps nüüd minust eemal. Kuna käime Andrusega koos Gordoni perekooli loengutes, siis teisipäeviti toome lapse tädi Vaima juurest ära alles poole üheksa paiku. Sel teisipäeval oli ta juba päris-päris väsinud ning kui ma tahtsin talle kombinesooni selga panna, hakkas ta nutma, käte-jalgadega vehkima ja loomulikult ei-taha-ei-taha kordama. Vanakooli lasteaiakasvataja, erakordselt armas aga väga konkreetne vanadaam Vaima seepeale ütles Oliverile: "Häbi-häbi, kes siis nutab. Paha laps. Ei tohi jonnida. Kui sa niimoodi käitud, jätavad vanemad su siia ja lähevad ära." See sõnum väljendas korraga nii paljut halba - et tunnete välja näitamine peaks tekitaba häbitunnet ja on halb; et me tahame temaga koos olla ainult siis kui tal on hea tuju; et me ei hooli sellest, kuidas tema ennast tunneb. Üritasin seda kõike tädi Vaimale seletada, aga tema jaoks ajasin ma mingit imelikku juttu ning tema arust oli tegemist jonniga ja kui lapse jonnile järele anda, siis kasvab laps üle käte. Vaima ise polevat oma lastele kunagi järele andnud ning nendest on kasvanud igati toredad ja korralikud inimesed. Ma loodan, et minu enda armastus ja heakskiit on piisavad, et Oliveri enesehinnang ja -usaldus saaksid normaalselt välja kujuneda. Pealegi on kogemus erinevatest kasvatusstiilidest ning lähenemistest ka omamoodi väärtus.

Vahel ununeb ära, et laps peale "ei taha" veel midagi ütelda mõistab. Aga sõnu natuke ikka jagub ja kätega osutamise ning häälitsustega saab ta kõik vajaliku ära kommunikeeritud. Panen kirja kõik sõnad, mis 1 aasta ja 8 kuune Oliver minu mäletamist mööda hetkel öelda mõistab: emme, ssssss (issi), auh-auh, tuuda (ainus omasõna - tähendab rongi), tammi (tramm), nämmi-nämmi, õue, aitäh, anna, nii, siia, sinna, aan (auk), anni (vann), kaka (nii piss, kaki kui kõikvõimalik mustus), tita, tädi, kuu, kuummi (kuum), kummii (kummikud), kamin, suu, nina, tatt (kutil juba kolmandat kuud nohu - pole ime, et tatt oskab ütelda). Lisaks erinevaid häälitsusi, mis tähendavad konkreetseid loomi. Vahel moodustuvad ka kahe-kolme-sõnalised ühendid nagu "tadaa tuuda" ja "kaka aan". Lisaks käib pidev omakeelne jutuvada, eriti tihedalt peale lastehoius veedetud päeva.

Lisaks on meil eriti armas korduv dialoogi vorm, mida vahel alustab Oliver, vahel mina. Vastavalt intonatsioonile tähendab see erinevaid asju.
Tulen Oliverile lastehoidu järgi
Emme! (sa tulid)
Oliver! (muidugi tulin. küll mul on hea meel sind näha)
Emme. (noh, hakkame nüüd minema)
Oliver. (oota, enne peab riided selga panema)
Emme... (kas ma pean)
Oliver! (tead, sa oled üks väike vingerdis, aga igati vahva ja armas tegelane)

px px