alati rohkem kui üks vaatepunkt

elu ilu on vaataja silmades

px px

Päev 1. Ülikool

morf @ 31.01.2009 21:59

Ärkasime juba seitsmest, et süüa hotellis lihtsakoeline kuid toitev hommikueine - Devoxxi (või pigem Javapolise) veteran Jaanus teadis hoiatada, et kui me kohe sissejuhatavas osas konverentsil pakutavat toiduvalikut arvestades suhkrumürgitust saada ei taha, siis on parem rõhuda hotelli täisterakuklitele ja kaerahelbemüslile, keedumunast rääkimata. Tervislikult täidetud kõhtudega suundusime kohalikku suurimasse kinokeskusesse ennast Devoxxi nimekirja üles andma. Registreerides suruti meile pihku nohiku lemmikrõõmu - logodega nänni. Skooritud noosi seas oli pastakas, T-särk, seljakott, brožüür konverentsi kavaga ning muud pudi-padi ja paberilipakaid. T-särk oli küll igas kotis juba sisse pakitud, kõigile ühe L-mõõduga, mis keskmisele osalejale võis ju väga hästi pädeda, aga kui palju meist ikka end keskpäraseks tunnistada tahtis - minu jaoks oli ta igatahes suur. Oma suureks rõõmuks avastasin, et konverentsi alal pakutakse tasuta wifit, kui vaid läpaka aku üle poole tunni vastu peaks. Hiljem küll selgus, et 5 päeva jooksul jõudsin läpaka kotist välja võtta kokku umbes kolmel korral, et e-post üle lugeda - pidevalt oli midagi põnevamat teha. Nohikusihtgruppi arvesse võttes oli hommikusöök tõepoolest üleni suhkrust ja kofeiinist - värsked saiakesed ja glasuursõõrikud, coca-cola ning kohvi. Hoolimata sellest, et korra oli juba einestatud, ei suutnud me kiusatusele vastu panna (kamoon, tasuta toit!) ning ründasime magusaletti. Kütusega korralikult laetult siirdusime igaüks oma valitud loenguruumi.

Nagu juba mainitud, leidis konverents aset kohalikus kobarkinos. Toolid olid mugavad, akustika hea, (sõna otseses mõttes) kinoekraani suurune laiekraan kõneleja näolapi ja arvutipildi näitamiseks ning kauba peale veel ka tooli küljes coca-cola pudeli jaoks pudelihoidja - igati ideaalne lahendus. Mina olin otsustanud kuulata ettekannet JavaFX kohta. Lööva nime taga osutus olevaks tõhusaim graafiline töövahend, mida ma elus näinud olen - mõne vähese koodireaga valmistati kasutajaliideseid, mis sõna otseses mõttes lõua põrandale potsatama panid. Ka esinejad ise olid muhedad - hommikul kella viieni demo debugimisega tegelenud, valmis ning suutelised ka ettekande ajal käppapidi koodi ründama (milline demo siis esimesel katsel töötab?), vaimukad ning väga asjatundlikud. JavaFX lisandus nende asjade nimekirja, mida kindlasti lähiajal ise katsetan, vahelduse mõttes on mul isegi paar kasulikku (paraku mitte raha sisse toovat) ideed, kust pihta hakata. Kokkuvõttes pean nentima, et juba peale esimese päeva eranditult inspireerivaid, erinäolisi ning ägedaid ettekandeid olin ma taaskord saanud ohtralt kinnitust, et olen omale valinud kõigist võimalikest elukutsetest parima ning õppida, näppida ja katsetada on veel nii-nii-nii palju.

Kuna toit ei turritanudki enam kurgust välja, saabus esimese vaheaja raames koheselt lõunapaus, kus pakuti mõnusat hinnanguliselt vähemalt jala pikkust täidetud baguette'i. Mul oli hommikust peale tunne, et mind pool-avalikult vahitakse, aga ringisagivate konverentsiliste seas söömiseks kohta otsides endal pidevalt ümbritsevate inimeste jõllitavaid pilke leides tekkis kahtlus, et asi pole ainult minu paranoias. Tõepoolest, peale minu oli näha vaid mõnd üksikut naisolevust, kelle hulka ma ka hästi ei sobinud, sest puudu oli kohustuslikust vormist nii tennised, T-särk, pesemata juuksed kui ka ümar vinniline nägu (jah, tegemist on loomulikult räige üldistusega). Ka mees-osalejate välimus oli, erandite olemasolu igati tunnustades, üsna lihtsalt kokku võetav - rasvased enamasti pikad patsis juuksed ümbritsemas kahvatut aukus silmadega vinnilist näolappi, teksadesse topitud t-särgid või ruudulised pluusid ja fliisid, täpiks i peal kohati esinevad üsna obskuursed vuntsid. Mõnusalt kodune ja tuttavlik oli kvaliteet-nohikute seas ringi liikuda - tundsin nendega tugevat kokkukuuluvustunnet isegi kui nemad samaga ei pruukinud vastata.

Päev jätkus loengutesarjaga, millest omale valisin teemadeks Servlet 3.0 ja JSF 2.0 spetsifikatsioonid, Hibernate Tools vahendi tutvustuse ning sissejuhatuse tõhusate täistekstiotsingute koostamisse (a la Google). Esimeses neist kasutas lektor huvitavat tähelepanu äratamise trikki - lasi kõigil üles kirjutada 9 märksõna, et mängida mängu nimega Buzzword Bingo. Reeglid olid lihtsad - kes esimesena on ära näinud loenguslaididel kõik 9 sõna, saab omale auhinnaks 2 ühekilost kullakangi - kuldsesse fooliumi pakitud šokolaadiplokki. Loeng ise osutus liiga huvitavaks, nii et mul ei õnnestunud kuidagi märksõnadel silma peal hoida, Belgia šokolaadidega oli niikuinii plaan hiljem omal jõul lähemat tutvust teha - tehakse ju Belgias (nende endi sõnul) maailma parimat šokolaadi. Lisaks legendaarsele õllele ja šokolaadile on Antwerpen tuntud ka juveliiride poolest. Käisin mõõda nii mõnestki sädelevate kividega vaateaknast, aga vahetaksin ühe tüdruku parima sõbra iga kell korraliku IBM'i sülearvuti vastu.

Ühel vaheajal krabasid mind enda juurde kaks naisolevust, kes tutvustasid end kui rahvusvahelise nais-Java-programmeerijate ühenduse eestvedajaid. Seletasid käsi vehkides ja suure õhinaga, et neil on liikmeid juba üle saja ja nad on nii uhked naiste üle, kes on sellisel keerulisel alal suutnud läbi lüüa. Noogutasin entusiastlikult kaasa, ise vaikselt varrukasse itsitades, sest mina olen alati arvanud, et naised tegelikult ei oska programmeerida - midagi olulist on puudu, ma paraku ei oska konkreetselt nimetada, mis see midagi täpselt on. Alati on muidugi erandeid, kelle hulka ma ka ennast ääretu ülbusega loen, kuid see oskus maksab kätte mõningate... eripäradena. Jäin igal juhul huviga ootama kolmapäevast sama seltskonna poolt eestveetavat naisprogrammeerijate workshoppi - feministprogrammeerijaks neil mind tõenäoliselt muundada ei õnnestu.

Suurest infotulvast väsinutena suundusime vanalinna õhtusöögile. Valisime aknast avaneva vaatepildi järgi suure kiriku kõrval asuva väikese hubase "Eleventh Commandment" nimelise kohakese. Kogu avara ruumi seinad ja eendid olid kaetud pühakute ja muinasjutuliste tegelaste kujudega. Õnneks polnud välimus seekord petlik ning ka süüa anti jumalikult. Lisaks imelises piprakastmes kanafileele ja hiiglaslikule hunnikule friikartulitele, mida belglastel on nähtavasti kombeks pakkuda iga eine kõrvale, sai ära proovitud õlu nimega de Koninck. Värvi poolest punane, kuid varasemalt proovitud punastega võrreldes oodatust mahedama ja sametisema maitsega. Täis kõhu ja rõõmsa meelega sai suundutud tagasi hotelli, et järgmiseks pikaks loengupäevaks välja puhata.

Päev 0. Saabumine

morf @ 17.01.2009 14:17

päikeseloojang lennukisLend Brüsselisse vahepeatusega Prahas toimus eriliste vahejuhtumiteta. Tallinna turvakontrollis paluti mul viisakalt eemaldada lisaks üleriietele ka saapad ja loomulikult metallpandlaga püksivöö, kuid sellega olin juba arvestanud. Väikese üllatusena tuli sama põhjalik turvakontroll ka Prahas, kuigi me ümberistumise käigus tegelikult lennujaama turvastsoonist ei lahkunud. Tasuks oli Prahasse lennul näha imelist päikeseloojangut ja tõeliselt ilusat pilvedemerd. Olin juba unustanud, kui kaunis on raudlinnuga pilvede kohal lennata.

Antwerpeni rongijaamBrüsselis maandudes jätkasime rongiga teed Antwerpeni poole. Pean tunnistama, et graffitiga kaetud seinte ja vilkuvate tuledega metroojaamad tekitasid minus kummalise soovi haarata relv ja nurga taga kindlasti valvel olevaid zombisid kõmmutada. Left4Dead nimeline mäng, mida lahkumise eel sai pisut katsetatud, oli jõudnud teha alateadvusega oma töö. Mul polnud erilist ettekujutust, kus me asume või kuhu teel oleme, aga muretule hoolimatusele heaks vabanduseks oli seltskonnas kaaslane, kes eelmisel aastal korra juba sama ürituse raames Antwerpenis käinud, kuigi tookord mitte Brüsseli vaid Amsterdami kaudu. Kas õnne või reisikogemuse abil juhatas Jaanus meid igal juhul eksimatult esmalt ühe, siis teise rongi peale ning nende pealt ka õigetes peatustes maha ja viimaks rongijaamast hotelli.

hotell AgoraHotell oli ootuste kohaselt üsna tagasihoidlik, samas oli olemas nii mõnus voodi, pesemisvõimalus kui ka telekakönn toanurgas. Kütte arvelt oldi küll kokku hoitud, kuid varsti leidsin üles kriitilise lüliti radiaatori küljes ning kui veel ka telekas peale sisse lülitamist esimese asjana ilma igasuguse kahtlase-keelse pealelugemiseta dr. House üht parimat episoodi näitas, siis pidi reisi alguse igati õnnestunuks lugema. Üks asi, millest vanas Euroopas muidugi ainult unistada võis, oli internetiühendus. 2 euro eest sai seda kallist vara tunni kaupa osta. Tekkiski huvi, kaua aega kulub, enne kui võõrutusnähtudest käed värisema ja nägu tõmblema hakkab.

Pika reisimise peale oli kere üsna heledaks läinud, mistõttu sättisime sammud vanalinna poole. Antwerpeni vanalinn on märkimisväärselt kena arhitektuuriga linn. Juba rongijaam lõi hingetuks oma kõrgete võlvide ja kaunistatud akendega. Meeldejäävad olid ka kõrged kirikud, suursugune raehoone, uhkete majadega ääristatud linnaväljakud ning väikesed imearmsad elumajad. Täistundidel täitis tänavaid kirikute kellamäng - kui üks lõpetas siis juba alustas oma meloodilist laulu järgmine. Vanalinna pubid ja restoranid asusid armsates vanades hubastes kutsuvate aknasilmadega majakestes. Seekord lasime end aga ära meelitada tee ääres hoogsalt kätega vehkivate tõmmude teenindajate poolt, kes meid oma itaaliapärasesse pizzarestorani juhatasid. Pizza oli igati kvaliteetne, kuid suur oli mu heameel menüüd avades taasavastada, et Belgia on ju paljude suurepäraste õllede maa. Seni olin kohaliku valikuga tutvunud vaid kodumaiste poelettide vahendusel. Õllede nimekiri oli pikk ja suures osas tundmatu, seega võtsin plaani igal õhtul midagi uut proovida, kuid pidin ka kohe alla vanduma, sest ei suutnud huvitavate uute ja vanade nimede vahel valida ning kuna janu oli tugev, läksin lihtsama vastupanu teed ning tellisin vana hea Hoegardeni, mis sobis toidu kõrvale imehästi.

Peale sööki jalutasime veel pisut linnas, vaatlesime kõhetuid kurbi kuuski kahel linnaväljakul (kuuldavasti Belgias kuigivõrd suuri puid ei kasva ja nad peavad oma jõuluimed kaugelt maalt kohale tooma) ning siirdusime peagi hotelli magama.

Reis Devoxxile ehk 5+3 päeva suurilmanohikuelu

morf @ 17.01.2009 14:01

Devoxx2008 aasta jõulukuu teisel nädalal oli mul õnn ja rõõm kahe erakordselt muheda kolleegi Sveni ja Jaanusega osa võtta Belgias Antwerpeni linnas toimuvast Euroopa suurimast Java konverentsist Devoxx. Reisil oldud 8 päeva jooksul sai nähtud ja tehtud nii mõndagi põnevat. Konverents ise kestis tegelikult vaid esmaspäevast reedeni, kuid erinevate asjaolude kokkulangemisel kulus meil reisimiseks 2 päeva asemel 3, kuid sellest edaspidi. Et vähem-IT-huvilisi sõpru mitte ära tüüdata, kirjutan ma siinkohal koolitusest endast väga põgusalt ja teen põnevamatest loengutest ja tehnoloogiatest hiljem eraldi postitused.

px px